Miks mõned inimesed noroviirusesse (peaaegu) kunagi ei nakatu?

Noroviirus on üks neist viirustest, millest enamik inimesi on vähemalt kuulnud – ja paljud ka omal nahal kogenud. Äkiline iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus võivad tabada ootamatult ning levida kulutulena peres, lasteaias või kollektiivis. Sageli jääb mulje, et kui noroviirus ringi liigub, siis keegi ei pääse.

Aga päris nii see siiski ei ole.

On inimesi, kes puutuvad viirusega korduvalt kokku, kuid ei haigestu – või põevad haiguse läbi väga kergelt. Kas see on lihtsalt vedamine? Üha enam uuringuid viitab sellele, et põhjus võib peituda geenides.

Noroviirus ei nakata kõiki inimesi ühtemoodi

Noroviirus on väga nakkav, kuid sellest hoolimata ei ole kõik inimesed selle suhtes võrdselt vastuvõtlikud. Lisaks hügieenile, kokkupuutest saadud viiruse kogusele ja immuunsüsteemi seisundile mõjutab nakatumisriski ka see, kuidas viirus suudab organismi rakkudega seonduda.

Ja just siin tuleb mängu huvitav detail: noroviirus ei „haaku“ rakkudega juhuslikult.

Kuidas noroviirus rakkudele kinnitub?

Paljud noroviiruse levinumad tüved vajavad nakatumiseks kindlaid struktuure sooleepiteeli pinnal. Need struktuurid on seotud inimese vererühmaga ning täpsemalt sellega, kas teatud vererühmaantigeenid esinevad ka soole limaskestal.

Kõigil inimestel neid seal aga ei ole.

See tähendab, et mõne inimese soolestikus puudub noroviiruse jaoks sobiv „kinnituskoht“ – justkui uks, mida viirus vajab sisenemiseks.

Väike geen, suur mõju: FUT2

Selle erinevuse taga on FUT2 geen. See geen määrab, kas vererühmaantigeenid esinevad lisaks verele ka limaskestadel, sealhulgas soolestikus.

Selle põhjal jaotuvad inimesed laias laastus kaheks:

• nn secretor-staatus – vererühmaantigeenid esinevad soole limaskestal
• nn non-secretor-staatus – neid antigeene limaskestal ei ekspresseerita

Uuringud on näidanud, et non-secretor-staatusega inimesed on paljude noroviiruse levinumate tüvede suhtes oluliselt vähem vastuvõtlikud. Eriti puudutab see GII.4 genogrupi viiruseid, mis on Euroopas ja mujal maailmas kõige sagedasemad haiguspuhangute põhjustajad.

See geneetiline eripära ei ole sugugi haruldane. Hinnanguliselt on umbes 20% Euroopa päritolu inimestest nn non-secretor staatuses, mille korral FUT2 geen ei võimalda vererühmaantigeenide ekspressiooni soole limaskestal. See tähendab, et märkimisväärsel osal elanikkonnast on juba geneetiliselt madalam risk noroviiruse levinumate tüvede suhtes.

Lisaks ei ole tegemist marginaalse nähtusega ka viiruse poolelt: Euroopa andmete põhjal on hinnanguliselt 70–80% noroviiruse puhangutest põhjustatud GII.4 genogrupi viirustest, mis on viimastel aastakümnetel olnud selgelt domineerivad.

Kas see tähendab täielikku kaitset?

Ei. Ja see on oluline täpsustus.

Kuigi FUT2 geeniga seotud non-secretor staatus pakub tugevat kaitset noroviiruse kõige levinumate, sh GII.4 genogrupi tüvede vastu, ei tähenda see absoluutset immuunsust. Noroviirusel on mitmeid erinevaid genotüüpe ning mõned haruldasemad variandid võivad kasutada alternatiivseid kinnitumismehhanisme, mis ei sõltu samadest vererühmaantigeenidest.

Küll aga tähendab see geneetiline eripära oluliselt madalamat riski ning sageli ka kergemat haiguskulgu neil juhtudel, kui nakatumine siiski toimub.

Mida geenitest tegelikult näitab?

Geneetiline test, mis analüüsib FUT2 geeni variatsiooni (nt rs601338), ei ennusta konkreetset haigestumist ega asenda hügieeni- või ettevaatusabinõusid. Küll aga aitab see mõista, kas inimese vastuvõtlikkus noroviiruse levinumatele tüvedele on tavapärane või keskmisest madalam.

See aitab selgitada, miks:

• mõned inimesed haigestuvad noroviirusesse korduvalt,
• teised põevad haiguse läbi kergelt,
• osa inimesi näib jäävat sellest viirusest justkui puutumata.

Miks see teadmine oluline on?

Kuigi noroviirus on enamasti lühiajaline ja iseenesest mööduv haigus, on see väga nakkav ning võib olla eriti kurnav väikelastele, eakatele ja nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestele.

Geneetiline taust ei määra kõike, kuid see aitab paremini mõista:

• nakkushaiguste individuaalseid erinevusi,
• immuunsüsteemi ja limaskestade rolli nakkuste kujunemisel,
• seda, miks „üks ja sama viirus“ ei mõju kõigile ühtemoodi.

Kokkuvõtteks

Noroviirus ei ole ainult juhuse või hügieeni küsimus. Osadel inimestel on geneetiline eripära, mis muudab nad levinumate noroviiruse tüvede suhtes märgatavalt vähem vastuvõtlikuks. Geenitest ei anna lubadusi ega garantiisid, kuid pakub teaduspõhist selgitust sellele, miks nakkused levivad inimestel erinevalt. Ja mõnikord on juba teadmine ise päris hea kaitse.

Kasutatud allikad:

Nordgren, J., & Svensson, L. (2019). Genetic Susceptibility to Human Norovirus Infection: An Update. Viruses, 11(3), 226. https://doi.org/10.3390/v11030226